ette valmistada. Looduslik kest on lamba, talle, sea või looma sool. Neil pole nii ühtlast tekstuuri
ja need vajavad põhjalikku ettevalmistamist. Sel põhjusel toodetakse Ameerika Ühendriikides
rohkem kui 75% kaubanduslikest vorstidest kollageenkestaga. Samuti on olemas kiulised
mittesöödavad kestad, mida kasutatakse teatud tüüpi suitsutatud ja Bologna vorstide
tootmisel.
VORSTIDE LIIGID
Enamik vorste jagatakse nelja järku: toored, suitsutatud, keedetud ja vinnutatud. Kõiki liiki
vorste, välja arvatud vinnutatuid, tuleb hoida külmkapis. Samuti on toorsuitsuvorstide
alamjärk.
Tooreste ja toorsuitsuvorstide hulka võib lugeda sellised tooted nagu poola, itaalia või
suupistevorsti ja paljud teised. Nii toored kui ka toorsuitsuvorstid vajavad enne söömist
kuumtöötlemist ja neid hoitakse külmkapis.
Suitsu- ja keeduvorstide hulka kuuluvad salaami, Bologna vorst, püsivalt menukad hot-dogid ja
palju muud. Korraliku suitsetamise jaoks on vaja suitsuahju või suitsetamiskambrit. Selle saab
ehitada kodustes tingimustes metalltünnist või vanast külmikust või kasutada keerukat
ostutoodet. Enamus suitsutatud vorste kuumutatakse enne lauale toomist. Paljud inimesed
arvavad, et suitsutatud vorst säilib kauem ja see ei lähe halvaks, kuid see pole tõsi. Suitsuvorste
tuleb säilitada samal viisil nagu toorvorste.
Vinnutatud vorsti valmistatakse teistest kauem, sest kuivamine võtab rohkem aega. Nimetame
ainult mõned liigid: pepperoni, prosciutto ja mõned sinkvorstid. Liha vinnutamine nõuab
korralduste hoolikat järgimist: maitsva ja ohutu toote saamiseks tuleb hoolikalt jälgida
temperatuuri, aega ja niiskust.
SÄILITAMINE
Oluline on meeles pidada, et pikaajalisel säilitamisel kaotab vorst maitset. Soovitame
valmistada vorsti 4–6 nädala jagu. Pooleteise kuu pärast võib oma maitset kaotama hakata isegi
külmutatud vorst. Enne töötlemist või lauale toomist sulatatakse külmutatud vorsti aeglaselt
külmkapis. Kiirelt sulatades halveneb ka toote maitse.
TÄHELEPANU! Oluline on järgida käesolevas juhendis sisalduvaid toiduohutuse juhiseid. Juhiste
uusima teisendi leiate USA põllumajandusministeeriumi võrgulehelt.
Toiduainetega töötades tuleb järgida järgmisi põhieeskirju.
See on TÖÖTLEMINE, ERALDI SÄILITAMINE, TERVISHOID JA JAHUTAMINE.
TÖÖTLEMINE
Selles
sisalduvate
sisetemperatuurini. Hamburgerite ja muude hakklihatoodete ohutus on viimasel ajal pälvinud
palju tähelepanu ja seda mitte põhjuseta. Liha tükeldamisel satuvad selle pinnal olevad
bakterid hakklihasse. Sellise hakkliha küpsetamisel temperatuuril alla 160 °F - 165 °F (71 °C - 74
°C) bakterid ei sure ja säilib suur mürgistusvõimalus.
Terve liha tükkides, näiteks praadides ja karbonaadides pole selliseid ohtlikke baktereid nagu
E. coli ja neid saab kanda lauale küpsetamata. Veise sisefileed tuleb alati kuumutada
sisetemperatuurini vähemalt 145 °F (63 °C e. keskmiselt küps). Linnuliha jaoks on ohutu
temperatuur 180 °F (82 °C) ja terveid sealihatükke tuleb kuumutada temperatuurini 160 °F (71
°C). Mune tuleb samuti põhjalikult keeta. Kui küpsetate beseed või muid toorest munast
TOIDUOHUTUS
bakterite
hävitamiseks
on
ülioluline
kuumutada
EE
toit
ohutu
9